Mis minuga toimub? Ehk räägime ärevusest teaduslikult ja läbi minu kogemuse

“Miks ma tunnen nii? Miks ma ei suuda rahuneda?” – need küsimused saatsid mind aastaid nii viljatusravi ja kui ka korduvate raseduse katkemiste ajal. Alles hiljem mõistsin, et see, mida ma tunnen, ei olnud "lihtsalt stress". See oli ärevus – ja täna tean, et see on teaduslikult seletatav.

Ärevus on inimese loomulik reaktsioon ohu tajumisele – see on nagu sisemine häirekell, mis ütleb: “Valmis olla, midagi võib juhtuda!”

Uuringud näitavad, et:

• 36–54 % naistest viljatusravi käigus kogevad ärevuse sümptomeid.

• Pärast korduvaid raseduse katkemisi on ärevuse ja isegi PTSD risk oluliselt kõrgem kui tavalistel naistel.

• Sageli jäävad need tunded püsima ka siis, kui “ohtu“ justkui enam pole.

Ärevus ei räägi meiega loogiliselt. Minu ärevad mõtted sel teel on olnud näiteks:

• “Ma ei saa iialgi last.”

• “Keegi ei mõista mind.”

• “Küllap ma ise rikkusin kõik ära.”

• “Ma peaks lahku minema, siis on mu mehel lihtsam.”

Ma tean täna, et need laused ei ole tõesed, vaid ärevuse hääl. Nagu kriitiline ajakirjanik, kes liialdab, üldistab ja katastrofiseerib.

Tänaseks tean, et kui ärevus:

• häirib mu und,

• hoiab mind pidevas valmisolekus, et midagi halba juhtub,

• takistab igapäevast toimimist,

• teeb mind teiste suhtes kaugeks või vihaseks...

...siis on aeg üle vaadata viisid, kuidas ma enda ärevust maandan. Mu ärevus annab märku, et midagi vajab tähelepanu, turvatunnet, piire või hoolt. Ma olen läbinud sel teel tohutult koolitusi ja lugenud raamatuid, kuid ka mul läheb vahel meelest enda eest hoolitseda.

Kui sina tunned, et sind täna ärevus segab, siis liitu kursusega "„Kuidas ärevuse ja stressiga toime tulla, kui teekond beebini võtab aega?“ Loe selle kohta pikemalt siit.