Miks ma ära kadusin ja miks vahel on vaikimine parim ellujäämisviis?

Viimane kord, kui jagasin siin midagi oma teekonnast, oli 21. aprill. Panin storydesse foto, kus ootasin vereproovi andmist. Sel päeval pidin teada saama, kas saame jätkata taas IVFiga, milleks olime juba esimesed süstid teinud. Mind tundvad sõbrannad aimasid, et midagi jäi õhku – follow-up postitus jäi tulemata.

Seda ei tulnud, sest uudis, mis tolle päeva vereproovist sain, ehmatas. Selgus, et ma olen juba rase. Loomulikul teel. Täiesti ootamatult. Kuigi tagantjärele mõeldes olid kõik sümptomid kohal – iiveldus, rinnad tundlikud, väsimus –, arvasin, et need on pika skeemi süstide kõrvalmõjud. Sellepärast ei tulnud isegi pähe testi teha. Nii ma tagasi kontorisse kõndisin sees tunne nagu oleksin äkitselt lennanud kuskile teise reaalsusesse.

Rasedus, mis murdis mu keha ja hinge

See oli mu seitsmes rasedus. Ja uskuge või mitte – mitte ükski neist pole olnud nii raske mu kehale. Ma olin päevad läbi pikali, sest mul ei olnud jõudu. Iiveldus oli selline, et isegi auto rooli istuda tundus ületamatu ülesanne. Töölkäigud muutusid taksosõitudeks ja kogu energia kulus lihtsalt sellele, et hingata ja vastu pidada. Ise korrutasin endale – mu HCG tõuseb nagu mühinal, see kehv enesetunne on hea märk. Loomulikult olin selle kõige keskel ma ka hirmul. Lootusrikas. Kurnatud. Ärev.

Kui täis sai 10 nädal, siis läksin arsti juurde, et arutada emakakaela õmblust – protseduuri, mida peaks kasutama minu puhul enneaegsete sünnituste vältimiseks. Aga selle asemel, et rääkida ravivõimalustest, sain teada, et beebi süda enam ei löö.

Ma olin temaga juba rääkinud. Hakanud nimesid mõtlema. Hinganud sügavamalt, kui hommikul iiveldus peale tuli. Mõelnud, et äkki seekord... Äkki seekord ta jääb.

Aga tema otsustas teisiti. Ja mina vajusin vaikusesse.

Sellest kogemusest ei räägita

Minu keha ei tee asju “tavaliselt”. Tablettide abil mu emaka tühjendamine ei toimi – mul on varem olnud seetõttu eluohtlik verejooks, mis viis kiirabisse ja vereülekannetele. Seega lõpuks on kõik mu rasedused katkestatud kirurgiliselt, emakaõõne abrasiooni abil. Aga seekord ka see ei läinud plaanipäraselt. Tekkis suur verejooks. Lõunaks koju mineku asemel tuli arst pärastlõunal ütlema, et jään haiglasse.

See hetk lõi mu uuesti rivist välja. Ma kartsin, et mu emakas ei hakkagi enam tööle. Et ma olen katki viisil, mida enam parandada ei saagi. Ja ausalt – ma ei tea seda veel tänagi. Olen vahepeal saanud lisaverejooksude tõttu käia veel haiglas, aga räägin sellest täpsemalt siis, kui ise paremini aru saan, mis mu kehas toimub.

Vaikimine ei olnud loobumine. See oli ellujäämine.

Ma ei kadunud ära, sest mul ei olnud midagi öelda. Ma kadusin ära, sest ma vajasin aega, et olla.  Vahel on ainu viis, kuidas emotsioonidega hakkama saada, on see, et valid vaikuse. Sulged uksed ja annad endale aega, ruumi ja vaikust. Tegelikult – ma ei andnud vaikust, ma tegelesin asjadega, mis mind lõõgastavad, lugesin, käisin lähedastega väljas, aga ka nutsin väga palju.

Ma olen õppinud, et lein ei ole sirgjooneline. Mõnikord on see vaikne. Mõnikord karjub su sees. Ja mõnikord tuleb alles siis, kui arvad, et oled juba edasi liikunud. Ka seda postitust kirjutades mu pisarad jooksevad, sest ma ei saa öelda, et ma olen sellest üle saanud. Ei ole ja arvatavasti nii kergelt ka ei saa.

Aga ma täna tulin tagasi. Mitte sellepärast, et kõik on jälle hästi. Vaid sellepärast, et ma tahan hakata taas rääkima. Jagama. Olema olemas nende jaoks, kes veel vaikuses on.

Kui sa loed seda ja tunned, et oled üksi, siis tea, et sa ei ole.