Mida viimane aasta mulle õpetas?

Eelmine aasta ei õpetanud mulle, kuidas olla tugevam. Ta õpetas mulle, kuidas mitte murduda.

Nagu ma enda Instagrami kontol rääkinud olen, siis eelmise aasta alguses läksin arsti juurde, et alustada uut viljatusravi ringi. See oli tuttav, isegi turvaline koht – teadsin protsessi, teadsin samme, teadsin, mida oodata. Ja just seal sain ma teada, et olen juba rase. Loomulikul teel. Ootamatult.

See rasedus kestis üheksa nädalat.

Kuigi ma tegin kõik nii, nagu pidi – võtsin ravimeid, olin ettevaatlik, hoidsin end – ei jäänud see rasedus püsima. See oli vist mu viies või kuues emaka tühjendamine opi teel, sest tabletid minu puhul ei tööta. Seega ma teadsin ka seal, mis tulemas on. Siiski – seekord emaka tühjendamine ei läinud nii, nagu peaks. Ärkasin pärast operatsiooni intensiivis (ma siin pikki kirjeldusi ei tee, aga naised, võite ette kujutada kõige rõvedamat valu ja siis see oli see, mis ma tundsin), sest verejooks oli olnud liiga suur.

Sellele operatsioonile järgnesid mitmed kuud valu, korduvaid megasuuri verejookse, mitmeid EMO külastusi, uuringud ja väga sügavat sisemist hirmu, et nüüd ongi kõik. Et mu keha ei pea enam vastu. Et mu lapsesaamisteekond on lõppenud.

Tüsistused ja ebakindlus kestsid pea suve lõpuni kuni tehti uus operatsioon. Sinna läksin ma juba nii, et jalg värises. Samas sain ma sel suvel aru, et ma ei saa enam edasi samamoodi. Mitte kiiremini. Mitte tugevamini. Mitte „kokku võttes“.

Ma pidin seisma jääma.

Puhkus ei ole allaandmine

Üks suurimaid õppetunde sellel aastal oli see, et puhkus ei ole nõrkuse märk. Minu jaoks oli see ellujäämine. Ma andsin endale päriselt loa mitte pingutada, mitte planeerida, mitte kohe järgmisi samme välja mõelda.

Ma ei andnud endale puhkust selleks, et loobuda. Ma andsin endale puhkust selleks, et mitte murduda. See oli keeruline, sest ma olen ju harjunud toime tulema, edasi liikuma ja „vastu pidama“, siis paigal olemine võib tunduda hirmutavam kui ükski järgmine protseduur. Aga mu keha ja meel vajasid seda.

Ärevus ei ole vaenlane

See aasta õpetas mulle väga selgelt, et ärevus ei ole midagi, mida tuleb ära kaotada. Ärevus on keha reaktsioon olukorrale, kus on liiga palju teadmatust, liiga palju kaotust ja liiga vähe kontrolli.

Ma õppisin, et:

• ärevus ei tähenda, et ma olen nõrk

• ärevus ei tähenda, et ma ei usalda elu

• ärevus tähendab sageli, et ma olen olnud liiga kaua pinges

Kui ma lõpetasin ärevuse parandamise ja hakkasin seda mõistma, muutus ka mu suhe iseendaga. Ma ei olnud enam enda vastu nii karm. Ma ei küsinud enam pidevalt, miks ma ei jaksa rohkem. Ma küsisin hoopis: mis mind praegu aitaks?

Ma ei pea kõike kandma üksi

Kuigi andsin endale puhkust, ei kadunud ma ära. Minu kogemusnõustaja konto, see kogukond ja need vestlused jäid. Ma jagasin oma lugu nii ausalt, kui oskasin. Ma lõin kaks ärevuse kursust. Kirjutasin üle neljakümne postituse. Avasingi blogi ja panin kirja raamatu, kuidas ma hakkama olen saanud – mitte selleks, et midagi tõestada, vaid selleks, et anda oma kogemusele tähendus.

See  viimane aasta õpetas mulle, et toetuse vastuvõtmine ei tee mind nõrgemaks. Vastupidi – see tegi mind ausamaks ja võib-olla ka julgemaks. Kui ma varem jagasin enda lugu läbi roosade prillide, et äkki keegi ehmatab, siis täna olen ma palju läbipaistvam siin kontol.

Kõik, mis sünnib valu seest, ei pea olema valus

Ma ei romantiseeri seda aastat. Jah, ma reisin rohkem kui kunagi varem ja ma tean, et mu elu on tegelikult tore, aga see aasta oli raske. Väga raske. Samas ta õpetas mulle, et ka valust sündinud asjad võivad olla pehmed, toetavad ja päriselt vajalikud.

Kui ma täna vaatan sellele aastale tagasi, siis ma ei tunne, et peaksin midagi „ära lõpetama“ või sellega midagi tõestama. Ma ei kiirusta tagasi samasse kohta, kus olin enne. Ma liigun edasi teistmoodi.

Teadlikumalt.Rahulikumalt.Enda piire rohkem austades.

Ja võib-olla on see kõige olulisem õppetund: liikumine ei pea alati olema kiire. Mõnikord piisab sellest, et see on päris.

Miks ma lõin ärevuse kursuse

Kõik need õppetunnid, millest ma siin kirjutasin, ei sündinud korraga. Need tulid ajapikku — läbi valu, ärevuse, pauside ja ausate küsimuste abil. Üks suurimaid äratundmisi sellel teekonnal oli, et ärevus ja pinge ei kao tahtejõuga ja et enamik nõuandeid, mida viljatusravi ajal kuuleme, ei arvesta sellega, kui sügavalt see kogemus mõjutab närvisüsteemi ja turvatunnet.

Just sellepärast lõin ma kursuse „Kuidas ärevusega toime tulla, kui teekond beebini võtab aega“.

Mida võiksid teada sellest?

See kursus ei ole motiveeriv, kiire lahendus või „mõtle positiivselt“ programm.

See on rahulik, praktiline ja loodud naistele, kes on juba kaua vastu pidanud.

Kursusel räägime:

• miks ärevus beebiteekonnal tekib?

• kuidas rahustada närvisüsteemi, mitte ennast sundida?

• millised väikesed, aga olulised muutused aitavad igapäevaselt paremini toime tulla?

Kui tunned, et see blogipostitus p

ani sind mõtlema või tõi äratundmist, siis on see kursus loodud just sulle.

 Loe kursuse kohta lähemalt ja liitu siin.

Minu teekond sel aastal oli erakordselt keeruline, kuid õpetas veel paremini ärevusega toime tulema.