Kurbus ja lootus – kas need tunded saavad koos eksisteerida?

Iga kord, kui siia kirjutama hakkan, küsin enda käest, kuidas ma end tunnen seoses selle teekonnaga ja pea alati on vastuseks kas kurbus, lootus või mõlemad koos. Need tunduvad ju nagu kaks vastandlikku tunnet, aga eksisteerivad tihti just kõrvuti. Mõnikord isegi ühes ja samas hetkes.

Esiteks lootus ei ole alati kergendav või rõõmus. Mõne naise jaoks tundub lootus justkui julge samm tundmatusse, isegi ohtlik. Näiteks minu puhul iga rasedus – isegi kui ma püüan mitte loota ja unistada, siis ma ei suuda end talitseda nii. Siiski kuna olen kogenud pettumusi, siis iga uus lootusehetk tundub kui potentsiaalne kukkumine.

Mõte, et „äkki seekord läheb hästi“, võib korraga täita nii rõõmu kui hirmuga, sest kuklas on ka küsimused „Mis siis, kui jälle ei lähe?“ ja „Kas ma üldse julgen veel loota?“

Ma ju tean, et see on loomulik. Aga need küsimused teevad ikkagi koheselt ka kurvaks. Lootus ei tähenda pimedat optimismi (ok, minu puhul mõni päev tähendab), aga see on õrn usk võimalusse, et seekord võib hästi minna.

Tihti näen, et kui naised leinavad varasemat kaotust – olgu selleks raseduse katkemine, negatiivne rasedusteksti tulemus või aastatepikkune ootus – siis võib tunduda, et lootusele pole ruumi. Aga tegelikult pole need tunded teineteist välistavad.

Ma siiralt usun ja tahan, et ka kõik naised sellel teel usuksid, et lein/kurbus ja lootus võivad eksisteerida korraga. Me võime samal päeval tunda tänulikkust ja täielikku tühjust. Võime igatseda ja samas loota. See pole vastuoluline – see on inimlik. Me ei pea valima, kas olla tugev või haavatav, lootusrikas või leinas. Me võime olla kõik see korraga.

Kui sa oled praegu kohas, kus kõik tunded on üksteise otsas – lein, lootus, pettumus, igatsus – siis tea, et sa ei ole katki. Sa oled inimene, kes elab läbi midagi väga keerulist.