Kuidas raseduse katkemisega toime tulla: see, mida keegi mulle ei öelnud

Ma mäletan seda hetke, kui tulin haiglast koju ja teadsin, et rasedust enam ei ole.

Väljast paistis kõik tavaline. Sama korter. Samad kassid. Sama kohvitass, mille olin hommikul lauale jätnud. Aga sees oli midagi kadunud, mille kohta ma ei osanud isegi õigeid sõnu leida.

Ja kõige kummalisem oli see, et keegi ei öelnud mulle, mida edasi teha. Arstid selgitasid, mis kehas juhtub, mis see tähendab ja kuidas keha paraneb. Aga mitte keegi ei istunud minu kõrvale ega öelnud, kuidas ma pean edasi elama siis, kui unistus lihtsalt kadus.

Sellest ma täna kirjutangi. Mitte sellest, mis kehas juhtub, vaid sellest, kuidas raseduse katkemisega toime tulla siis, kui pead hommikul ikka voodist tõusma ja edasi elama.

Sul on lubatud leinata

Olgem ausad. Ühiskond ootab, et pärast raseduse katkemist saaksid sa kiiresti üle ja elu pöörduks tagasi oma tavalisse rütmi, aga see ei ole lein, mis kaob paari nädalaga.

Vahet ei ole, kas rasedus katkes viiendal nädalal või hiljem. Sinu jaoks oli see laps. Sinu jaoks olid seal juba tulevikupildid, nimed, jõulud, esimene koolipäev. Ja kui rasedus katkeb, siis kaob korraga ka kõik see, mida sa polnud veel jõudnud kellelegi öeldagi.

Ma tean, kui kerge on oma tunded ära peita. Ma tegin seda ise. Tegin pikalt head nägu ja mõtlesin, et olen tugev. Alles umbes aasta hiljem purtsus kõik välja. Alguses arvasin, et tegu on sünnitusjärgse depressiooniga. Tegelikult oli see lein, mida ma polnud endale lubanud.

Nii et kui sina loed seda praegu ja tunned, et sinu sees on midagi, mida sa oled alla surunud, siis see on märk, et sellele tasub tähelepanu pöörata. Mitte hiljem. Nüüd.

Sa ei pea olema tubli

See on lause, mida ma oleksin ise vajanud kuulda.

Sa ei pea olema tubli. Sa ei pea seletama, miks sa nutad. Sa ei pea teesklema, et sul on kõik kontrolli all, kui sul ei ole.

Mõned päevad on rasked. Mõned päevad on natuke kergemad. Ja mõnel päeval tabab kurbus sind poes piimaleti juures täiesti ootamatult, ilma et sa oskaksid seda seletada. See kõik on normaalne. See ei tähenda, et sinuga on midagi valesti. See tähendab, et sa lähed läbi millegist väga raskest.

Räägi kellelegi, kes ei anna hinnanguid

Kõige raskem osa minu enda teekonnal oli tunne, et ma olen ainus, kellega nii kohutavad asjad juhtuvad. Ma ei julgenud oma lugu jagada. Ma arvasin, et keegi ei mõistaks. Ja mida rohkem ma vaikisin, seda üksikumana ma end tundsin.

Aga siis, kui hakkasin rääkima, juhtus midagi ootamatut. Nägin, kuidas ka teised naised avanesid. Nägin, et tegelikult ma ei olnud üksi. Neid naisi on palju rohkem, kui sa oskad arvata. Nad lihtsalt vaikivad, täpselt nagu mina kunagi.

Sellepärast ma julgen sind paluda: leia keegi, kes ei anna hinnanguid. Sõbranna, kes lihtsalt kuulab. Kaaslane, kes ei püüa sinu valu kohe ära parandada. Või inimene, kes on ise sarnasel teel käinud ja teab, kuidas seda päriselt mõista.

Kui sul ei ole alati kedagi, kellega rääkida, siis ma kirjutasin just sel põhjusel oma e-raamatu „Kui lootus teeb haiget". Selleks, et sa ei peaks oma tunnetega üksi jääma ka siis, kui kell on öösel kolm ja kõik magavad.

Kui katkemisi on olnud rohkem kui üks

Siin tahan olla ettevaatlik, sest ma ei ole arst. Ma olen kogemusnõustaja ja jagan seda, mida ise õppisin.

Üks raseduse katkemine võib olla juhus. Aga kui neid on olnud kaks või kolm, siis tasub sellest arstiga rääkida ja lasta uuringud teha. Minul diagnoositi antifosfolipiidsündroom alles pärast pikka ja valusat teed. Ma soovin, et keegi oleks mulle varem öelnud, et abi ja vastuste otsimine ei ole ülereageerimine. See on vastutus enda vastu.

Usalda arste, aga kuula ka oma sisetunnet. Need kaks ei pea olema vastuolus.

Lootus ja lein võivad elada koos

Ma ei hakka sulle ütlema, et kõik läheb hästi, sest ma ei tea sinu teed. Ma ei tea, kuidas sinu lugu lõpeb. Aga ma tean üht asja. Lein ja lootus ei välista teineteist. Sa võid samal ajal leinata seda, mis on kadunud, ja lubada endale loota, et mis alles võib tulla.

Minu poeg Liam sündis 26+1 rasedusnädalal, kaaludes 852 grammi. Ta sündis pärast seda, kui haigla soovitas 21+5 nädalal rasedust katkestada. Ma keeldusin. Ma pidasin vastu peaaegu kuu aega voodirežiimil. Ma ei räägi seda selleks, et lubada sulle sama lõppu. Ma räägin seda selleks, et sa teaksid: ka kõige pimedamas kohas võib alles olla midagi, mida sa veel ei näe.

Sina ei pea praegu lootust tundma. Kui sa täna suudad ainult hingata ja hommikuni vastu pidada, siis sellest piisab.

Ma ei hakanud kogemusnõustajaks sellepärast, et mul oleksid olnud kõik vastused. Ma hakkasin sellepärast, et ma ise vajasin kunagi kedagi, kes mõistaks, ja seda inimest ei olnud. Nüüd olen mina siin sinu jaoks. Ja ma ei taha, et ükski naine peaks seda teed käima nii üksinda, nagu mina kunagi käisin. ❤️‍🩹

Kui tunned, et vajad kedagi, kes päriselt mõistab, siis vaata lähemalt individuaalset kogemusnõustamist. See on ruum, kus sa ei pea midagi seletama ega tubli olema.