Kes ma olen ja miks ma seda teen?

Ma olen 34-aastane abikaasa, ema, tütar, sõbranna ja kassiomanik.Päeval töötan ühes ministeeriumis kommunikatsiooninõunikuna. See tähendab et selgitan keerulisi seadusi ja protsesse inimkeeli, haldan sotsiaalmeediat ja veebilehte ning olen lüli inimeste ja ametnike vahel. See töö nõuab palju selgust, empaatiat ja kannatlikkust.

Aga töö on ainult üks osa minust. Tegelikult olen täiesti tavaline naine – armastan head toitu ja punast veini, naeran palju, hoolitsen oma pere ja sõprade eest ja naudin reisimist. Samas on mul kaasas ka üks nähtamatu pagas, mida paljud ei märka enne, kui ma ise sellest räägin.

Minu tee emaks saamiseni

Kui panna mu teekond numbritesse, siis need oleks:

• 6 peetunud rasedust

• 1 erakordselt enneaegne beebipoiss, kellele arstid ei andnud alguses ellujäämiseks lootust.

• 2 diagnoosi, mis on viljatuse aluseks ja mis tähendab, et minu jaoks on lapse saamine loomulikul teel peaaegu võimatu.

• Lugematu arv arstivisiite ja protseduure, millega on kaasnenud ootamised ja ärevus.

Olen teinud kokku kümme+ aborti – mitte enda soovil, vaid seetõttu, et rasedus peetus ja üks emaka tühjendamine ei õnnestunud. Seetõttu olen kogenud ka tüsistustega raseduse katkestamisi ja leidnud ennast korduvalt naiste erakorralise meditsiini osakonnast tugeva verejooksu tõttu. See kõik on jätnud jälje, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Pärast iga raseduse katkemist tuli mul uuesti õppida, kuidas end kokku korjata ja edasi minna. Alguses surusin ma tundeid alla, püüdsin lihtsalt “olla tugev”. Ma naeratasin töö juures ja sõprade seltsis, aga kodus murdusin. Samas hakkasin otsima teadmisi ja tuge. Lugesin kümneid eneseabi raamatuid, kuulasin loenguid, läbisin välismaiseid koolitusi, sest Eestis sellist tuge toona lihtsalt polnud.

Oli perioode, kus ma tundsin end täiesti üksi. Tundsin, et keegi ei mõista seda valude, lootuste ja pettumuste ringi, milles ma läbi elasin. Kui sõbrad tähistasid laste sünnipäevi või rääkisid oma rasedusest, eelistasin ma eemale hoida.

Kõigi nende raskuste keskel oli mul alati üks eesmärk: saada emaks. Ma ei olnud valmis seda unistust maha matma, ükskõik kui keeruline tee ka oli. Täna tean, et ma ei taha ainult ühte last – ma unistan kahest. Ja ka sellest unistusest ei ole ma veel valmis loobuma ning mis teekonda ma ka suhteliselt avatult jagan.

Ühel hetkel sain aru, et ma ei taha, et see kõik jääks lihtsalt valusaks looks minu sees. Ma tahtsin, et minu kogemusest sünniks midagi, mis aitab ka teisi. See viis mind õppima kogemusnõustamist – pooleteise aasta pikkune õpe andis mulle tööriistad, kuidas olla toeks teistele naistele, kelle teekond lapse saamiseni on pikk või valus.

Tänaseks olen nõustanud kümneid naisi ja rääkinud sadu kordi nendel teemadel. Olen loonud Instagrami kogukonna, kus räägime avameelselt viljatusest, raseduse katkemisest ja sellega kaasnevatest tunnetest.

Mu eesmärk on, et ükski naine ei peaks sellel teekonnal tundma end üksi ja nad teaksid, et see, mida me läbi elame, juhtubki täiesti tavalise naisega, nagu mina või sina.